Tuesday, December 29, 2009

Fort de Nogent - 2. Osa

Caporal-Chef sammus vaikselt ees nagu part, mina suures ootusärevuses lippasin kõrval nagu väike kutsikas. Kõik oli uus, õhkkond hoopis teine, nagu oleks avastamas täiesti uut maailma.

Astusin kabinetti, nurgas väike laud ja tool, laual väikene hunnik erinevaid pabereid. Purssides ingliskeelt kästi mul maha istuda, haarata pliiats ning öeldi, et aega on mul täpselt viis minutit. Ennem kui üldse arugi sain mida minult oodatakse oli minut juba möödunud. Täpsemalt oli tegu siis 28 küsimusest koosneva lasteaialapsele mõeldud IQ testiga, mille tulemus läheb arhiivi.

Siinkohal pean mainima, et kõikidest nendest tulemustest sõltub Sinu edasine karjäär, saadud 20 punktil ja 21 punktil on üüratult suur erinevus. Teatud tulemustega sobid ainult kahurilihaks, teatud tulemuste alusel suunatakse Sind jällegi erinvatele tööpostidele.

Viie minuti möödudes lihtsalt võeti paber ninaalt, kontrolliti kiirelt, tulemuseks 27/28.
Järgnevalt tuli kotist välja võtta kõik mis Sul vähegi hingel oli, mida rohkem uimerdasin seda närvilisemaks caporal-chef muutus. Tahtsin muidugi korraliku muljet jätta, kõik oma asjad ilusasti organiseeritult põrandale laotada, kuid sellest neil oli savi. Karjumisest punase näoga caporal-chef haaras minult koti, lennutas mööda tuba ringi ning veelgi kõvemini karjudes: "Türa, ma ju ütlesin, et kiiresti". Lõpuks haaras ise kotipõhjast ning keeras koos sisuga kõik tuimalt põrandale.

Sobras korra-kaks jalaga, käskis kõik kotti tagasi toppida - mida tegin muidugi ülihelikiirusel. Pidin tagurpidi keerama ka oma rahakoti, esitama dokumendid millest ma kohe ka ilma jäin. Kõik pangakaardid, tüdrukute pildid, sõrmused ja muu isiklik pandi suurte kollasesse ümbrikusse, kuhu peale kirjutati: "Janis T....". Esimese hooga arvasin, et tegu lihtsalt mõne ülemusega, kuid nagu selgus, kohapeal mõeldi mulle välja täiesti lambist uus identiteet.

Kästi võtta seljast absoluutselt kõik riided, absoluutselt kõik. Keerutasin korra-kaks kohapeal nagu aluspesu modell, siinkohal muidugi ilma aluspesuta. Näidati näpuga nurka, haarasin kiiruga omale sokid, pesu, sinised dressipüksid ja jope.

Kohe kui olin ennast vaevu riidesse saanud haarati mul kratist ning visati karjumise ning uksepaugutuste saatel suurde televiisoriga varustatud ruumi kus ees ootamas u. 20 minusugust.

Kõik seisid käed kõrval, pea püsti, valvel.

Sunday, December 27, 2009

Fort de Nogent - 1. Osa

Uskumatu kui pisikesed võivad olla tänavad mõnes Prantsuse linnas, ainult rollerid ning tikutopsi suurused autod. Lõpuks ometi saabusin tuttavasse kohta, internetist nähtud Fort De Nogent väravateni.

Seadsin vapralt sammud väravateni, tunne nagu kuurortlinnas, meeletult tsiviilisikuid. Sattusin täpselt "lahtiste uste" päevadele, inimesed käisid, tutvusid ning veetsid rõõmsalt aega.
Kurat kuidas ma muigasin kui nägin Leegioni väravavalvuri paraadvormi. Imelik, kuid sobis nagu kloun tsirkusesse.



Valvur teretas, küsis midagi tsiviliseeritud inimesele tundmatut mille peale kehitasin ainult õlgu ning ulatasin oma ID kaardi. Vennike ainult muigas, keeras selja ning jalutas eemale.

Istusin vaikselt pingil, üritasin hoida rühti, selg sirged, käed ilusasti - juhuks, kui keegi asjapulk peaks mind nägema. Möödus vaevalt 5 minutit kui mind teretati puhtas Eesti keeles, noormees oma naisega - ilmselt olid juba kuulnud minu kohalviibimisest.

Pärast mõnesõnalist vestlust, surus kätt ning ütles kahtlasel toonil: "Ma usun, et nad võtavad Sind vastu, neil on praegu kindlasti suur tööjõu puudus"

Ma isegi ei mõelnud mida see tähendada võiks, istusin tagasi pingile ning ei suutnud uskuda kui väike saab see maailm olla. Varsti saabus caporal-chef, käskis oma vigases inglisekeeles korjata üles oma kodinad, ning kõndida truult ta kõrval nagu koer.

Õhus oli tunda kuidas mind vaadati madalamalt kui muru, ma olin nende jaoks järjekordne saamatu tsiviilihakatis. Sa võisid olla ükskõik kui suur, ükskõik kes, siiski oli vormis sõdurite silmist näha, et oma sisimas on nemad Sinust üle.

Saturday, December 26, 2009

Pariis - 1. Osa

Pariisi rongijaam on võõrale nagu sipelgapesa, kõlaritest kostub pidev Prantsuskeelne reisijaid suunav möla, inimesed jooksevad ringiratast, tundub nagu puuduks igasugune loogiline süsteem.

Jalutasin ringiratast, trepist alla, trepist üles - kuhugile minna ei oska. Heidsin pilgu ka tänavatel valitsevale kaosele, otsides kaartidelt minu soovitud tänavat. Pöördusin tagasi rongijaama, et heita veel viimane pilk metrookaartidele, äkki ikkagi saan midagi aru.

Noorem meesterahvas teretab mind Inglisekeeles, näost ja käitumisest näha, et tegemist on lihtsas maakeeles pedega. Meelitab ning moosib, käitub süütult nagu moosivaras. Tema heatahtlikus osutus mulle kasulikuks, härra seletas mulle kuhu minna, mida teha - lasi isegi metroosse oma kuukaardiga.

Läks õnnelikult, sain kätte oma juhised, astusin õigele rongile ilma, et oleksin pidanud muutma oma seksuaalset orientatsiooni. Mõttes mõlkumas ainult üksainus mõte, hea, et pääsesin käepigistusega.

Jõudsin sihtkohta, otsides kogu segadusest väljapääsu. Minu õnnetuseks juhtusid väljapääsu ees olema järjekordsed elektroonilised masinad, mis lasid inimesi välja pileti alusel. Kõike veel keerulisemaks muutes, valvas kõike toimuvat kohapeal imeliku puuvilja näriv mustanahaline turvamees.

Ootasin, uurisin reklaamplakateid, kohe kui turvamees keeras selja lendasin mina nende masinate vahelt läbi. Proovisin säilitada rahu, kõndida rahulikult, kuid lootusetult, olin tabatud teolt. Shit happens, käed seljataha ja marss turvaruumi - mõttes ainult naersin kõige üle, oli ammu sellest jamast juba kõrini.

Mind kuulati üle, otsiti läbi, sõimati ning virutati kumminuiaga vastu näppe. Turvameheks pisike mees, kurat, nui käes ja banaan hambus pimedas ruumis on nad kõik gängbängerist Rambod.

Pääsesin sealt puurist tulema, leidsin kaardi, leegioni väravateni viimaks ainult 2km jalutamist.

Lille, Prantsusmaa - 3. Osa

Sügasin kukalt, toetusin vastu tänavavalgustus posti, haarasin rahakoti ning hakkasin koolilapse kombel kopikaid kokku lugema. €5.60 - huvitav palju maksab rongipilet Pariisi? Rongijaamades on väikesed arvutid, kus saab uurida sõiduplaani ning krediitkaardiga ka piletit osta, Lille - Paris TGV €60. Mööduvad inimesed ilmselt mõtlesid omaette, et hullumaja aiad on ilmselgelt liiga madalad sest sõimasin ja tagusin vihast seda rumalat masinat.

Kogu ettevõtmine on siiani toonud ainult tagasilööke, mida teen ma edasi? Loomulikult tuli hakata jälle äri tegema, taskus telefon, klapiga Samsung. Müüme selle maha, saame natukenegi raha, ehk leiame ka pileti.

Jalutasin jälle kesklinna, otsima mõnda mobiiltelefonidega tegelvat poodi või pandimaja. Mitte midagi, tühjus, kahtlased hotellid, väikesed pagaripoekesed. Möödus oma 2 tundi kui võtsin vaevaks jalutada tagasi raudteejaama juurde, proovisin hääletada - jällegi, tulemuseta.

Siis mul viskas üle, mõtlesin, et lähen istun rongile ning mul on sügavalt pohhui mis edasi saab. Platvormil rongi oodates istus minu kõrval üks noorpaar, rongipilet ilusasti nende kõrval pingil, paar omavahel üksteisel hambaauke avastamas. 50/50 olukord, võtta või mitte, mida teha? Jäin lootma oma olematule heale õnnele, veel pole sellises jamas, et peaksin käituma neegriema õpetuste järgi - "Ema ole hea, anna kommiraha! Ema vastu: "Kurat, endal käed ja jalad otsas, mine varasta!"

Istusin puupüsti täis rongi, mööduvad inimesed uurivad oma pileteid ning loomulikult igaüks tahab istuda täpselt sinna kuhu piletil istekoht märgitud. Hoidsin näpud ja jalavarbad risti, lootes, et keegi oma kohta nõudma ei tule.

Tegin näo, et magan, lootes, et piletikontroll mind ei märka. Loomulikult meeletult loogiline otsus arvestades fakti, et tulin peale esimesest peatusest ning sõit kestab paar tundi. Möödus 20 minutit kui konnapoeg ei andnud teesklevale minule rahu, kukkus näppu vibutades piletit nõudma.

Konnasööja või mitte, kontrollör mõistis täiesti adekvaatset inglisekeelt. Seletasime pikalt, tüüp isegi istus minu kõrval olevale vabale pingile ning kuulas rahulikult minu muret. Ütlesin küll, et raha mul ei ole, ning pileti kaotasin kuid tegelane oli optimistlik, palus pangakaarte proovida.

Sain oma pileti 75% allahindlusega, sest väitsin, et isegi kui mu arvel on midagi, siis €60 kindlasti mitte. Esimesena proovisin SEB pangakaarti, loomulikult teades, et see ei tööta never ever. Järgmisena avastasin taskust Inglismaalt saadud panga/krediitkaardi, mis oli kindlasti juba miinustes või vähemalt nullis.

Mul vajus otseses mõttes suu maani kui sai selgeks, et masin prindib mulle mu iseenda pangakaardi eest piletit. Nüüdseks olen uurinud, et krediitkaart võimaldas kuni £200 miinust, mis on tänase päevani maksmata...

Jäin südamerahus tukkuma, teades, et jõuan Pariisi, vaene kui kirikuema kellapoeg.

Lille, Prantsusmaa - 2. Osa

Mitme tunni möödudes sai selgeks, et minusugust halli hiirekest värava taga ei märka mitte keegi. Polnud üldse kindel kas seisan üldse õige värava taga või kas keegi üldse kaameraid vaatab.

Hakkasin ümber maja kõndima, lootuses leida madalamat müüri või võimalust ülesronimiseks, tühjade käetega ma loobuda ei kavatsenud. Ilmselt viskab caporal-chef oma ajakirjad ja piibu ka nurka kui mingi nolk ootamatult üle müüri lendab.

Tegin oma sihtmärgile peale kaks tiiru, lootusetu. Kõige reaalsemana tundus turnida üle autodele sissepääsuks mõeldud kahemeetrise värava, mõeldud tehtud.

Nagu kellavärk, vaevalt 30 sekundit hiljem kui olin kõhuli teiselepoole värvat maandunud ärkasid kõik imekombel ellu. Tuled süttisid, kellad helisesid ja laigulises vormis kiilakas päkapikk ilmus silmapiirile - üksainus habemega vanamees.

Vanake hakkas midagi arusaamatult pobisema, loomulikult Prantsuse keeles. Ma ei osanud isegi tere öelda, rääkimata tsiviliseeritud vestlusest. Ilmselt vanamehele jõudis kohale, et Prantsuse keeles targemaks ta ei saa, üritades nüüdseks minuga venekeeles suhelda. Sain aru küll mida ta soovis, kuid minu venekeelne sõnavara piirdub ainult roppsõnadega, otsustasin, et enda tervisele kasulikum on suu kinni hoida ning õlgu kehitada.

Pässil viskas üle, torises omaette haaras tugevalt käsivarrest ning kukkus enda järel peaukse poole tirima, samal ajal mind ilmselgelt Prantsuskeeles sõimates. Olles 30 minutit istunud üksi, tühjas mööblita ruumis astuti uksest sisse ning tervitati hädises inglisekeeles. Visati mulle Leegioni brošüür näkku, öeldi, et see vastuvõtupunkt on suletud ning mine proovi oma õnne Pariisis.

Persse, proovisin selgitada, et mul raha on otsas, ainukene võimalus Pariisi saada on hääletades, et kas tõesti muud võimalust ei ole?
Vormis mees võttis valge A4 paberi, kirjutas markeriga peale "PARIS" ning viskas mu uksest välja.

Väljas ootas mind see sama päkapikk kes mu esimesena leidis, haaras jällegi käsivarrest, ning sikutas autosse. Ma ei osanud midagi mõeldagi, sittagi aru ei saa, keegi midagi seletanud ei ole, istusin vaikselt ning lootsin parimat.

Lille rongijaama ees jäeti auto seisma, öeldi midagi Prantsuse keeles. Ma vaatasin päkapikule rumala näoga otsa ning kehitasin õlgu, vana kukkus karjuma nii mis kole. Vehkis kätega, kisas nagu puberteedis 7 klassi poiss. Jõudis kohale, et tegelikult on vist hea mõte autost välja astuda, mida kiirelt ka tegin.

Ma olin täpselt samas kohas kus 4-6 tundi tagasi, ainukeseks edusammuks ning vihjeks "PARIS"...

Thursday, December 24, 2009

Lille, Prantsusmaa - 1. Osa

Kolasin Inglismaal raamatukogus Leegioni kodulehel ning oma rõõmuks avastasin, et lähim vastuvõtupunkt asub Lille nimelises linnas, kirjutasin aadressi paberilipakale "Rue due hui teab mis" ning asusin teele.

Jõudsin Lille kell 06.00, fine. Läksin rautejaama juhiseid küsima, konnasööjast teller ainult kehitab õlgu ja naerab näkku. Miimikaga üritasin selgeks teha oma ühteainust soovi - leida linna kaart, jälle teller irvitab, nagu oleksin tema lõbustamiseks spetsiaalselt ida-euroopast tellitud kloun.

Hakkasin sihitult kesklinna poole kõndima, aegaajalt bussipeatustest kaarti uurides. Kaartidele on peale märgitud miljon erinevat asja, kuid mis puudusid olid tänavanimed - heaolu ühiskond, mis teha.
Leidsin keset linna suure linna tutvustava kaardi, hakkan oma paberilipakat otsima, taskutes ainult liivaterad ning päevi vana Snickersi paber. Pärast pingutust suutsin meelde tuletada aadressi alguse "Rue de ....", mõtlesin, et olen päästetud - HUI. Kaardil mitte ühtegi sellist. Käin ringiratast, kammin tänavaid - persse, viimne kui üks oli "Rue de ..."

Leidsin pärast 4 tundi seiklemist ühe suure kõrge aiaga ümbritsetud hoone, peal sildid "Military zone". Käisin 4 tiiru ümber maja, ainult üks roheline uks ning autodele sissepääsuks lukustatud värav, lipp keset väljakut mastis lehvimas, mitte hingelistki. Õige koht, kes teab?

Seadsin ennast sisse selle rohelise kaameraga valvatud ukse ette, lasin kella ning jäin ootama - vaikus. Tahtsin endast head muljet jätta, lasin kella, seisin kaamera alla, korralikult käed seljataga ning jäin ootama - lootuses, et keegi vaatab kaameraid.

Hui, tund aega seisin. Hea mulje jätmise hirmus seisin nagu dresseeritud pärdik, kivikujuna, silm ka ei pilkunud, mis sügamist vajas jäi samuti sügamata - ikka mitte kedagi...

Inglismaa

Kunagi "olin sõltuvuses" mängust "Another World", mis olemuselt meenutab Runescapet. Käisin 15km kodust eemal koolis, sest linnakoolidest olin kogunud endale juba korraliku armeed meenutava mind vihkava õpetajaskonna. Olin selline väike tagasihoidlik suure suuga poiss, loomulikult sattusin ma koolis üle päeva WC'sse kus suuremad tüübid füüsiliselt oma elutarkusi jagasid.

Sain vanemaks, kolisin Haapsallu, käisin koolis, leidsin omale tüdruku. Kurat, mina seda vingumist ja virisemist enam välja ei kannatanud, televiisorist käis ka pidevalt "piiks piiks ja raha tuleb" reklaam. Aitas sellest naljast, võtsin 3000 EEK kiirlaenu, ostsin omale lennupileti Inglismaale, £40 tagataskusse ning läksin, koolikott seljas.

Kakerdasin Inglismaal ringi, vahetasin oma järelmaksule võetud laptop'i rongipileti vastu, magasin pargipinkidel, kaklesin kohalikega, möllasin kodututevarjupaigas - kokku 2 kuud.

Mõtlesin, et ühinen Inglismaa armeega, magamiskoht on olemas, süüa saa ka, mida kurat veel tahta. Hui, armeega ühinemiseks peab olema vähemalt 5 aastat Inglismaal elanud ning töötanud, sinna see plaan siis läks.

Ühel vihmasel külmal ööl, kui kiikusin Leicesteri lastemänguväljakul, kell 3 öösel, kaaslasteks #¤%" ja tühi hing, meenusid ammused ema sõnad - " Kui tahad olla kõva mees, mine Prantsuse Võõrleegionisse."

Terve järgmise päeva veetsin raamatukogus, vaatasin youtubest miljon erinevat videot. Järgmisel päeval juba väikese Etioopia neegripoja kombel seisin teeääres, näpp ning pea püsti ning mõttes ainult Prantsusmaa.

Üks motiveeriv video, mida vaatasin kümneid kordi, mis andis mulle jõudu ja tahtmist ning sundis mitte loobuma:

Sissejuhatus

Esimene sissejuhatav postitus.

Olen olnud pätt ja kaabakas, mitmeid kordi käinud alaealiste komisjonis, maakonna politseiprefektuuris stabiilse staaziga püsiklient, isegi maakonnakohtu uksed pole võõraks jäänud, mis teha, noorus oli selline.

Olin võibolla 14 kui ema palus mind kaasa Prantsusmaale. Uurisin mis ma uurisin, emal oli plaanis imelik tripp - kirikud, palvused, küünlad, mungad, like wtf? Valikuvõimalusi mulle loomulikult ei antud, läksin pessimistlikult meelestatult kaasa, Taize kloostrisse. Ülivinge koht, mitutuhat noort koos, lihtsalt chillimas ja suhtlemas - puhkamas soojal Prantsusmaal. Ma ei hakka sellel teemal lähemalt peatuma, kuid kõik see jättis nii sügava mulje, et järgmisel aastal rääkisin parima sõbra pehmeks ning läksime kahekesti.

See oli aasta mis muutis mu maailmavaadet, mu suhtumist maailmasse kui iseendasse. Nägin esimest korda elus pealt mõrva, Taize preester, Vend Roger.
Aastaid oli juba vennaskonda soovinud pääseda üks mustanahaline naine, iseenesest mõistetav, et kohalikud mungad näitasid talle näppu ning soovisid parimat. Oli teada, et tädikesel mutrid logisevad ning keegi teda tõsiselt ei võtnud nagunii...

See oli kolmapäevane päev, kui tädikesel viskas üle - kaua võib! Lõunane palvus, saalis 2000 inimest ühiselt laulmas, kui mutil sai kõrini. Tõusis püsti, kallistas kloostri juhti (Vend Roger) seljatagant ning lõi noa kaks korda südamesse.

Pärast seda on mul kõigest sügavalt pohhui, ma olen õppinud kuidas inimestele haiget teha, ma olen inimeste pihta tulistanud, minu pihta on tulistatud. Mehed ei nuta, kuid ma ei häbene tunnistada, et on lugematu arv öid kus ma olen õhtuti patja nutnud ning mõelnud, et rohkem ma ei suuda.

Ma läksin, Ma olin, Ma tulin - Prantsuse Võõrleegion.