Pariisi rongijaam on võõrale nagu sipelgapesa, kõlaritest kostub pidev Prantsuskeelne reisijaid suunav möla, inimesed jooksevad ringiratast, tundub nagu puuduks igasugune loogiline süsteem.
Jalutasin ringiratast, trepist alla, trepist üles - kuhugile minna ei oska. Heidsin pilgu ka tänavatel valitsevale kaosele, otsides kaartidelt minu soovitud tänavat. Pöördusin tagasi rongijaama, et heita veel viimane pilk metrookaartidele, äkki ikkagi saan midagi aru.
Noorem meesterahvas teretab mind Inglisekeeles, näost ja käitumisest näha, et tegemist on lihtsas maakeeles pedega. Meelitab ning moosib, käitub süütult nagu moosivaras. Tema heatahtlikus osutus mulle kasulikuks, härra seletas mulle kuhu minna, mida teha - lasi isegi metroosse oma kuukaardiga.
Läks õnnelikult, sain kätte oma juhised, astusin õigele rongile ilma, et oleksin pidanud muutma oma seksuaalset orientatsiooni. Mõttes mõlkumas ainult üksainus mõte, hea, et pääsesin käepigistusega.
Jõudsin sihtkohta, otsides kogu segadusest väljapääsu. Minu õnnetuseks juhtusid väljapääsu ees olema järjekordsed elektroonilised masinad, mis lasid inimesi välja pileti alusel. Kõike veel keerulisemaks muutes, valvas kõike toimuvat kohapeal imeliku puuvilja näriv mustanahaline turvamees.
Ootasin, uurisin reklaamplakateid, kohe kui turvamees keeras selja lendasin mina nende masinate vahelt läbi. Proovisin säilitada rahu, kõndida rahulikult, kuid lootusetult, olin tabatud teolt. Shit happens, käed seljataha ja marss turvaruumi - mõttes ainult naersin kõige üle, oli ammu sellest jamast juba kõrini.
Mind kuulati üle, otsiti läbi, sõimati ning virutati kumminuiaga vastu näppe. Turvameheks pisike mees, kurat, nui käes ja banaan hambus pimedas ruumis on nad kõik gängbängerist Rambod.
Pääsesin sealt puurist tulema, leidsin kaardi, leegioni väravateni viimaks ainult 2km jalutamist.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment