Mitme tunni möödudes sai selgeks, et minusugust halli hiirekest värava taga ei märka mitte keegi. Polnud üldse kindel kas seisan üldse õige värava taga või kas keegi üldse kaameraid vaatab.
Hakkasin ümber maja kõndima, lootuses leida madalamat müüri või võimalust ülesronimiseks, tühjade käetega ma loobuda ei kavatsenud. Ilmselt viskab caporal-chef oma ajakirjad ja piibu ka nurka kui mingi nolk ootamatult üle müüri lendab.
Tegin oma sihtmärgile peale kaks tiiru, lootusetu. Kõige reaalsemana tundus turnida üle autodele sissepääsuks mõeldud kahemeetrise värava, mõeldud tehtud.
Nagu kellavärk, vaevalt 30 sekundit hiljem kui olin kõhuli teiselepoole värvat maandunud ärkasid kõik imekombel ellu. Tuled süttisid, kellad helisesid ja laigulises vormis kiilakas päkapikk ilmus silmapiirile - üksainus habemega vanamees.
Vanake hakkas midagi arusaamatult pobisema, loomulikult Prantsuse keeles. Ma ei osanud isegi tere öelda, rääkimata tsiviliseeritud vestlusest. Ilmselt vanamehele jõudis kohale, et Prantsuse keeles targemaks ta ei saa, üritades nüüdseks minuga venekeeles suhelda. Sain aru küll mida ta soovis, kuid minu venekeelne sõnavara piirdub ainult roppsõnadega, otsustasin, et enda tervisele kasulikum on suu kinni hoida ning õlgu kehitada.
Pässil viskas üle, torises omaette haaras tugevalt käsivarrest ning kukkus enda järel peaukse poole tirima, samal ajal mind ilmselgelt Prantsuskeeles sõimates. Olles 30 minutit istunud üksi, tühjas mööblita ruumis astuti uksest sisse ning tervitati hädises inglisekeeles. Visati mulle Leegioni brošüür näkku, öeldi, et see vastuvõtupunkt on suletud ning mine proovi oma õnne Pariisis.
Persse, proovisin selgitada, et mul raha on otsas, ainukene võimalus Pariisi saada on hääletades, et kas tõesti muud võimalust ei ole?
Vormis mees võttis valge A4 paberi, kirjutas markeriga peale "PARIS" ning viskas mu uksest välja.
Väljas ootas mind see sama päkapikk kes mu esimesena leidis, haaras jällegi käsivarrest, ning sikutas autosse. Ma ei osanud midagi mõeldagi, sittagi aru ei saa, keegi midagi seletanud ei ole, istusin vaikselt ning lootsin parimat.
Lille rongijaama ees jäeti auto seisma, öeldi midagi Prantsuse keeles. Ma vaatasin päkapikule rumala näoga otsa ning kehitasin õlgu, vana kukkus karjuma nii mis kole. Vehkis kätega, kisas nagu puberteedis 7 klassi poiss. Jõudis kohale, et tegelikult on vist hea mõte autost välja astuda, mida kiirelt ka tegin.
Ma olin täpselt samas kohas kus 4-6 tundi tagasi, ainukeseks edusammuks ning vihjeks "PARIS"...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment