Seadsin vapralt sammud väravateni, tunne nagu kuurortlinnas, meeletult tsiviilisikuid. Sattusin täpselt "lahtiste uste" päevadele, inimesed käisid, tutvusid ning veetsid rõõmsalt aega.
Kurat kuidas ma muigasin kui nägin Leegioni väravavalvuri paraadvormi. Imelik, kuid sobis nagu kloun tsirkusesse.
Valvur teretas, küsis midagi tsiviliseeritud inimesele tundmatut mille peale kehitasin ainult õlgu ning ulatasin oma ID kaardi. Vennike ainult muigas, keeras selja ning jalutas eemale.
Istusin vaikselt pingil, üritasin hoida rühti, selg sirged, käed ilusasti - juhuks, kui keegi asjapulk peaks mind nägema. Möödus vaevalt 5 minutit kui mind teretati puhtas Eesti keeles, noormees oma naisega - ilmselt olid juba kuulnud minu kohalviibimisest.
Pärast mõnesõnalist vestlust, surus kätt ning ütles kahtlasel toonil: "Ma usun, et nad võtavad Sind vastu, neil on praegu kindlasti suur tööjõu puudus"
Ma isegi ei mõelnud mida see tähendada võiks, istusin tagasi pingile ning ei suutnud uskuda kui väike saab see maailm olla. Varsti saabus caporal-chef, käskis oma vigases inglisekeeles korjata üles oma kodinad, ning kõndida truult ta kõrval nagu koer.
Õhus oli tunda kuidas mind vaadati madalamalt kui muru, ma olin nende jaoks järjekordne saamatu tsiviilihakatis. Sa võisid olla ükskõik kui suur, ükskõik kes, siiski oli vormis sõdurite silmist näha, et oma sisimas on nemad Sinust üle.
No comments:
Post a Comment