Sissejuhatus

Esimene sissejuhatav postitus.

Olen olnud pätt ja kaabakas, mitmeid kordi käinud alaealiste komisjonis, maakonna politseiprefektuuris stabiilse staaziga püsiklient, isegi maakonnakohtu uksed pole võõraks jäänud, mis teha, noorus oli selline.

Olin võibolla 14 kui ema palus mind kaasa Prantsusmaale. Uurisin mis ma uurisin, emal oli plaanis imelik tripp - kirikud, palvused, küünlad, mungad, like wtf? Valikuvõimalusi mulle loomulikult ei antud, läksin pessimistlikult meelestatult kaasa, Taize kloostrisse. Ülivinge koht, mitutuhat noort koos, lihtsalt chillimas ja suhtlemas - puhkamas soojal Prantsusmaal. Ma ei hakka sellel teemal lähemalt peatuma, kuid kõik see jättis nii sügava mulje, et järgmisel aastal rääkisin parima sõbra pehmeks ning läksime kahekesti.

See oli aasta mis muutis mu maailmavaadet, mu suhtumist maailmasse kui iseendasse. Nägin esimest korda elus pealt mõrva, Taize preester, Vend Roger.
Aastaid oli juba vennaskonda soovinud pääseda üks mustanahaline naine, iseenesest mõistetav, et kohalikud mungad näitasid talle näppu ning soovisid parimat. Oli teada, et tädikesel mutrid logisevad ning keegi teda tõsiselt ei võtnud nagunii...

See oli kolmapäevane päev, kui tädikesel viskas üle - kaua võib! Lõunane palvus, saalis 2000 inimest ühiselt laulmas, kui mutil sai kõrini. Tõusis püsti, kallistas kloostri juhti (Vend Roger) seljatagant ning lõi noa kaks korda südamesse.

Pärast seda on mul kõigest sügavalt pohhui, ma olen õppinud kuidas inimestele haiget teha, ma olen inimeste pihta tulistanud, minu pihta on tulistatud. Mehed ei nuta, kuid ma ei häbene tunnistada, et on lugematu arv öid kus ma olen õhtuti patja nutnud ning mõelnud, et rohkem ma ei suuda.

Ma läksin, Ma olin, Ma tulin - Prantsuse Võõrleegion.