Sügasin kukalt, toetusin vastu tänavavalgustus posti, haarasin rahakoti ning hakkasin koolilapse kombel kopikaid kokku lugema. €5.60 - huvitav palju maksab rongipilet Pariisi? Rongijaamades on väikesed arvutid, kus saab uurida sõiduplaani ning krediitkaardiga ka piletit osta, Lille - Paris TGV €60. Mööduvad inimesed ilmselt mõtlesid omaette, et hullumaja aiad on ilmselgelt liiga madalad sest sõimasin ja tagusin vihast seda rumalat masinat.
Kogu ettevõtmine on siiani toonud ainult tagasilööke, mida teen ma edasi? Loomulikult tuli hakata jälle äri tegema, taskus telefon, klapiga Samsung. Müüme selle maha, saame natukenegi raha, ehk leiame ka pileti.
Jalutasin jälle kesklinna, otsima mõnda mobiiltelefonidega tegelvat poodi või pandimaja. Mitte midagi, tühjus, kahtlased hotellid, väikesed pagaripoekesed. Möödus oma 2 tundi kui võtsin vaevaks jalutada tagasi raudteejaama juurde, proovisin hääletada - jällegi, tulemuseta.
Siis mul viskas üle, mõtlesin, et lähen istun rongile ning mul on sügavalt pohhui mis edasi saab. Platvormil rongi oodates istus minu kõrval üks noorpaar, rongipilet ilusasti nende kõrval pingil, paar omavahel üksteisel hambaauke avastamas. 50/50 olukord, võtta või mitte, mida teha? Jäin lootma oma olematule heale õnnele, veel pole sellises jamas, et peaksin käituma neegriema õpetuste järgi - "Ema ole hea, anna kommiraha! Ema vastu: "Kurat, endal käed ja jalad otsas, mine varasta!"
Istusin puupüsti täis rongi, mööduvad inimesed uurivad oma pileteid ning loomulikult igaüks tahab istuda täpselt sinna kuhu piletil istekoht märgitud. Hoidsin näpud ja jalavarbad risti, lootes, et keegi oma kohta nõudma ei tule.
Tegin näo, et magan, lootes, et piletikontroll mind ei märka. Loomulikult meeletult loogiline otsus arvestades fakti, et tulin peale esimesest peatusest ning sõit kestab paar tundi. Möödus 20 minutit kui konnapoeg ei andnud teesklevale minule rahu, kukkus näppu vibutades piletit nõudma.
Konnasööja või mitte, kontrollör mõistis täiesti adekvaatset inglisekeelt. Seletasime pikalt, tüüp isegi istus minu kõrval olevale vabale pingile ning kuulas rahulikult minu muret. Ütlesin küll, et raha mul ei ole, ning pileti kaotasin kuid tegelane oli optimistlik, palus pangakaarte proovida.
Sain oma pileti 75% allahindlusega, sest väitsin, et isegi kui mu arvel on midagi, siis €60 kindlasti mitte. Esimesena proovisin SEB pangakaarti, loomulikult teades, et see ei tööta never ever. Järgmisena avastasin taskust Inglismaalt saadud panga/krediitkaardi, mis oli kindlasti juba miinustes või vähemalt nullis.
Mul vajus otseses mõttes suu maani kui sai selgeks, et masin prindib mulle mu iseenda pangakaardi eest piletit. Nüüdseks olen uurinud, et krediitkaart võimaldas kuni £200 miinust, mis on tänase päevani maksmata...
Jäin südamerahus tukkuma, teades, et jõuan Pariisi, vaene kui kirikuema kellapoeg.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment