Thursday, December 24, 2009

Inglismaa

Kunagi "olin sõltuvuses" mängust "Another World", mis olemuselt meenutab Runescapet. Käisin 15km kodust eemal koolis, sest linnakoolidest olin kogunud endale juba korraliku armeed meenutava mind vihkava õpetajaskonna. Olin selline väike tagasihoidlik suure suuga poiss, loomulikult sattusin ma koolis üle päeva WC'sse kus suuremad tüübid füüsiliselt oma elutarkusi jagasid.

Sain vanemaks, kolisin Haapsallu, käisin koolis, leidsin omale tüdruku. Kurat, mina seda vingumist ja virisemist enam välja ei kannatanud, televiisorist käis ka pidevalt "piiks piiks ja raha tuleb" reklaam. Aitas sellest naljast, võtsin 3000 EEK kiirlaenu, ostsin omale lennupileti Inglismaale, £40 tagataskusse ning läksin, koolikott seljas.

Kakerdasin Inglismaal ringi, vahetasin oma järelmaksule võetud laptop'i rongipileti vastu, magasin pargipinkidel, kaklesin kohalikega, möllasin kodututevarjupaigas - kokku 2 kuud.

Mõtlesin, et ühinen Inglismaa armeega, magamiskoht on olemas, süüa saa ka, mida kurat veel tahta. Hui, armeega ühinemiseks peab olema vähemalt 5 aastat Inglismaal elanud ning töötanud, sinna see plaan siis läks.

Ühel vihmasel külmal ööl, kui kiikusin Leicesteri lastemänguväljakul, kell 3 öösel, kaaslasteks #¤%" ja tühi hing, meenusid ammused ema sõnad - " Kui tahad olla kõva mees, mine Prantsuse Võõrleegionisse."

Terve järgmise päeva veetsin raamatukogus, vaatasin youtubest miljon erinevat videot. Järgmisel päeval juba väikese Etioopia neegripoja kombel seisin teeääres, näpp ning pea püsti ning mõttes ainult Prantsusmaa.

Üks motiveeriv video, mida vaatasin kümneid kordi, mis andis mulle jõudu ja tahtmist ning sundis mitte loobuma:

No comments:

Post a Comment