Lille, Prantsusmaa - 1. Osa

Kolasin Inglismaal raamatukogus Leegioni kodulehel ning oma rõõmuks avastasin, et lähim vastuvõtupunkt asub Lille nimelises linnas, kirjutasin aadressi paberilipakale "Rue due hui teab mis" ning asusin teele.

Jõudsin Lille kell 06.00, fine. Läksin rautejaama juhiseid küsima, konnasööjast teller ainult kehitab õlgu ja naerab näkku. Miimikaga üritasin selgeks teha oma ühteainust soovi - leida linna kaart, jälle teller irvitab, nagu oleksin tema lõbustamiseks spetsiaalselt ida-euroopast tellitud kloun.

Hakkasin sihitult kesklinna poole kõndima, aegaajalt bussipeatustest kaarti uurides. Kaartidele on peale märgitud miljon erinevat asja, kuid mis puudusid olid tänavanimed - heaolu ühiskond, mis teha.
Leidsin keset linna suure linna tutvustava kaardi, hakkan oma paberilipakat otsima, taskutes ainult liivaterad ning päevi vana Snickersi paber. Pärast pingutust suutsin meelde tuletada aadressi alguse "Rue de ....", mõtlesin, et olen päästetud - HUI. Kaardil mitte ühtegi sellist. Käin ringiratast, kammin tänavaid - persse, viimne kui üks oli "Rue de ..."

Leidsin pärast 4 tundi seiklemist ühe suure kõrge aiaga ümbritsetud hoone, peal sildid "Military zone". Käisin 4 tiiru ümber maja, ainult üks roheline uks ning autodele sissepääsuks lukustatud värav, lipp keset väljakut mastis lehvimas, mitte hingelistki. Õige koht, kes teab?

Seadsin ennast sisse selle rohelise kaameraga valvatud ukse ette, lasin kella ning jäin ootama - vaikus. Tahtsin endast head muljet jätta, lasin kella, seisin kaamera alla, korralikult käed seljataga ning jäin ootama - lootuses, et keegi vaatab kaameraid.

Hui, tund aega seisin. Hea mulje jätmise hirmus seisin nagu dresseeritud pärdik, kivikujuna, silm ka ei pilkunud, mis sügamist vajas jäi samuti sügamata - ikka mitte kedagi...